Rahakott on meile kõigile igapäevane kaaslane ning igapäevaelu jõuab tihti luulesse. Ometi ei ole teada, et rahakott või kukkur kuigi tihti loomingusse jõuaks. Või siiski jõuab? Ja millistes luuletustes siis kukrud siis kasutatud on? Kukkur.ee tuhnis veidi eesti luules ning lauludes ringi ning saime päris mõnusaid avastusi. Loe ja laula kaasa!

„Too meie kukru hõbe sa …

… Ei karda ühtki tõbe sa.“

Nõnda räägib Jaan Krossi kirjutatud „Mardileiva laul“. Laul kõneleb imelisest leivast, mis kõik tõved peletab, ehkki arstimi saamiseks peab soovija oma hõbeda tooma apteekri kukrusse. Loogiline! Nii selles kui mitmes teises rahvalaulus on rahakoti roll see, mis ta olema peab: raha hoidmise ning väärt kauba või teenuste vastu vahetamiseks. Samamoodi räägib setokeelne „Jeesuse sõit“ soovist saada ohutult üle vete, tasuks kuld kukrust, mida aga välja anda ei soovita. Seto lauludes unistatakse ka maailma veere peal istumisest ning teatakse, et avastusreisile minekul tuleb rahakott targalt ära peita ja kaasa võtta. Tark ja praktiline meel rahaasjades on kiiduväärt! Kui aga tänapäevale lähemale vaadata, seostub rahakott üha enam pummeldamisega …

„Kui viimne sent sul kukrus ehk järgi jäänud veel …

… või kui ehk mõni plika su vastu olnud karm,
:,: siis lunastust toob ikka me õlle õnnis arm. :,:“

Sakslase von Reicherti viisile kirjutatud eestikeelses üliõpilaslaulust „Kui õhtu akna taga“ saame teada, et juba ammustel aegadel meeldis tudengitele teinekord õllest lohutust otsida, isegi „kui viimne sent sul kukrus ehk järgi jäänud veel“. Kogu laul ise on tudengitele temaatiliselt vägagi tuttav:

„Kui õhtu akna taga, kakskümmend üks lööb kell,
ei iialgi veel maga ma voodis tunnil sel.
Siis jätan teaduskrempli ma koju valvele –
:,: konventi nagu templi ma tõttan palvele. :,: “

Ei tule vast lugejale üllatusena, et tänapäevalgi tudengite elus keeb laul ja elu õlle ning armastuse ümber, ning selliseid laule luuakse ikka ja jälle. Näiteks leidsime tuntud tudengilaulu „Oo süüta noorus“ viisile alles hiljuti loodud rahvalaulu, mis räägib elu õppetundidest, mida armastus jagada võib. Ja laulust selgub, et kui rahakotti liigselt tuulutada, võib lõppeks ikkagi üksi jääda:

„Mõni mees peab naistel jahti, laseb sajalised lahti,
neist pole puudust – las lennata!
Ja kui rahakott on tühi, vastu irvitamas põhi,
siis kaovad naised – jääb üksinda.
:,:Nii käib see elu ja kui tühi kott teeb valu, siis tühja kotti võib imeda.:,:“

Eks proovige sõpradega järgi, kas kõlab sama hästi kui originaal!

„Ei mängi õues doominot, sest kaasa käes on rahakott“

Mida aeg edasi, seda kitsamaks muutub eesti lauludes rahakoti roll. Kui rahvalauludes on rahakott veel oma nii-öelda õigel kohal ning tudengilauludes seotakse rahakott juba vaid lõbutsemisega, siis veel kaasaegsemas loomingus kerkivad rahaga seotud pahed üha teravamalt esile. Tuntud laulumeister Heldur Karmo on oma muu loomingu hulgas kirjutanud luuletuse „Positiivne mees“. Sellest lihtsast laulukeelest selgub muuhulgas, et positiivne mees on see, kes ei allu kiusatustele ning rahakottigi hoiab naise käes:

„Ma olen positiivne mees,
kel habe aetud, lips on ees.
Ei mängi õues doominot,
sest kaasa käes on rahakott.
Ma suudlen naist, teen näputööd
ja kodus veedan ka kõik ööd.“

Tore ja südamlik! Heldur Karmo loomingu hulka kuulub ka mitmete laulikute poolt kuulsaks lauldud „Sinu südames ma elan“. EÜE luulesepad on aga sellelegi andnud uue värvingu:

„Sinu juures mina elan, kenas päiksepoolses toas

Sinu juures mina elan, Sinu rahakoti toel

Sinu juures mina elan, naine keelata ei saa

Sinu juurde terveks tsükliks sisse kirjutatud ma“

Oeh! Nii võib jääda mulje, et viimaste aastakümnete loomingus ning ka teisendatud loomingus keeb elu vaid liiderdamise ümber ning rahakotid ja kukrudki sellega seotud. Päris nii see muidugi pole ning usin otsija leiab teistsuguseidki näiteid, lihtsalt Kukkur.ee valikusse sattusid seekord sellised.

Olgu päris viimaseks põikeks tükike August Alle pikast ja kriitilisest poeemist „Kleidist helesinisest ja roosast seelikust“. Alle põimib luulekeelde 20. sajandi alguse ning esimese iseseisvusperioodi olustiku Eestis, alates armastuse õppetundidest, lõpetades tolle aja poliitika ja filosoofiaga. Mitmed õppetundidest on seotud rahaga ning poeem kogu tervikuna on väga hea ning kaasajalgi värskendav lugemiselamus, siia lisame aga ühe viimase näite rahakottidest luules:

„Lokaali uksele ma kirjutaksin: “Surnud rott.”
Siin on mu olemine peramine.
Hääl seesmine küll räägib: “ära mine”
sest üpris kõhnaks jäänd su rahakott!
Kuid siiski veab mind siia kohvipott,
boheemi ringi vaimunärimine
ja uudiste üksteiselt pärimine;
ehk teada küll, et täna nagu homme,
mis eile oli – kordub tunahomme,
ent seda siiski nõvvab komme…“

Tags: , ,

Leave a Reply

7 − one =