Kas sina tead, millal ja miks tuli maailmas käibele krediitkaart? Millal sai krediitkaardi levik sisse suurema hoo ning mida võiks tuua tulevik? Kukkur.ee uuris järgi ja annab sulle mõnusa ülevaate!

Ulmeline algus: krediidimüntidest tselluloidini

Krediitkaardi mõiste kinkis maailmale ulmekirjandus. Edward Bellamy utoopias „Vaadates tagasi 2000-1887“ saavad kodanikud krediitkaartidega riigilt dividende. Ehkki see oleks kodanikele ilmselt vägagi meeltmööda ka tänapäeval, siis reaalelus algas krediitkaartide lugu päris lihtsalt, Bellamy mõistet kaupmeeste kasuks pöörates. Poodnike ning klientide vahel krediidiga arveldamiseks hakati 19. sajandi lõpus kasutama esmalt münte ning metallplaate. Miks, küsite? Krediidi võimaldamine oli kaubamajadele, naftakaupmeestele ning teistelegi uudne võimalus meelitada ligi püsikliente ja teha ostlemine nende jaoks mõnusamaks: ostke ikka siit ja praegu, aga maksta võite veidi hiljem. See printsiip püsib tänapäevani, kuid tehnoloogia on tundmatuseni muutunud.

20. sajandi esimestel kümnenditel oli krediidi korraldamiseks suurematel kaubamajadel oma enda välja töötatud münt või plaat, mida vaid selles kaupluses kasutada sai. II ilmasõja lõpuks jõudsid krediidiplaadid ka pankade pärusmaale ning kasutusala üha laienes. Nagu arvata võis, sündis esimene pangandussektori krediitkaart maailma finantsmekas – New York Citys. Sealsetel härrasmeestel tekkis üha tihemini soov teha ostusid ka siis kui sularaha parasjagu pangast kaasa võetud ei olnud. Just-just, enne kaartide levikut pidi sularaha või tšekiraamat ikka ühes olema, nüüd aga valik laienes. Esimese pangakaardina sündis 1946. aastal „Charg-It“ ning esimese krediitkaardina 1951. aastal Franklin National Banki kaart, mida said kasutada vaid tolle panga laenukliendid. Esimese laiema kasutusega (üle 20 000 kasutaja) krediitkaardina levis New Yorkis samal ajal Diners Club Card. Nagu nimigi ütleb, oli Diners Club Card mõeldud New Yorki eri restoranides einestamiseks ning meelelahutuseks, finantsmeka jõukatele see võimalus muidugi meeldis.

Õige pea jõudis krediitkaartidena ka varem USA postisüsteemis toimetanud American Express, mida teatakse hästi ka tänases pangandusmaailmas. Diners Clubi edust tiivustatuna tõi American Express 1959. aastal klientideni esimesed plastikust kaardid. Enne seda trükiti vajalik info pigem papile või tselluloidile. Samal 1959. aastal, muide, jõudsid USAs klientideni ka esimesed Barbie nukud, kuid esialgu jäi krediitkaardi kasutusalaks ikkagi meelelahutus ja reisimine.  Krediitkaardid, millega ka mänguasju ning olmekaupu osta sai, ootasid veel veidi oma aega.

Võidujooks tänapäeva ja tulevikuootused

Krediitkaartide võidukäik intensiivistus 1960ndatel seoses arvutite laialdase kasutuselevõtuga panganduses. See on ka loomulik, kui jagatavat krediiti on tänu tehnoloogiale lihtsam arvestada ning jõukus kasvab. American Expressile lisandusid krediidiasutuste koostööna sündinud MasterCard ning Visa, kõiki neid tunneme ka tänapäeval, mil krediitkaardiga saab osta peaaegu-et-kõike. 60ndate keskel jõudsid krediitkaardid ka USAst kaugemale, brittideni ning mujale Euroopasse ja maailmasse. Eestis väljastati esimesed maksekaardid alles 1994. aastal.

Teatavasti hakkas 90ndate algusest üha laialdasemalt levima ka internet ning viimase 20 aastaga on niigi ääretult populaarse ostlemisvahendi võimalused veel tormilisemalt avaldunud. Näiteks on suur hulk krediitkaarte tänaseks digitaalsed, ehk kaarti ennast füüsiliselt polegi, kuid veebipoes saab osta küll. Sellest veel oluline edasiarendus on maksed mobiiltelefoniga, kasutades telefonidele ning kauplustele lisatud lähisidetehnoloogiat. Mõned ettevõtted, teiste hulgas eestlaste loodud Fortumo, võivad e-äri üha laiema levikuga seoses krediitkaardi – olgu siis plastikust või digitaalse – veelgi ebaolulisemaks muuta. Eesmärk on ju sama mis enam kui sajandi eest – kaupmeestele püsiklientide leidmine ja ostmise võimalikult mugavaks tegemine. Seniks hoidke oma kaarte aga turvaliselt, hoiduge ulmelistest krediitkaardiarvetest ning nautige ostlemist!

Tags: , , ,

Leave a Reply

8 + 11 =